Iraida Zahharova elu on täis ootamatuid pöördeid ja mitmekülgseid sündmusi. Külaskäik sõbranna juurde viis ta kohtumiseni noormehega Leningradi oblastist, kes tol ajal elas ja töötas Tallinnas. Kuus kuud pärast nende kohtumist nad abiellusid ning Iraida kolis Eestisse. Siin võlusid teda loodus ja kohalikud inimesed, eriti saarlased, keda ta peab eriliseks rahvaks. Neid iseloomustab ainulaadne mentaliteet, mis on väga erinev mandril elavate inimeste omast.
Minu nimi on Iraida Zahharova ja tegelen tšuvaši kultuuri tutvustamisega Eestis.
Mis Teid Eestisse tõi?
Noh, väga proosaliselt: elu on mitmetahuline ja kunagi ei tea ette, mida toob homne päev. Käisin sõbranna juures, kus tutvusin noormehega, kes oli pärit Leningradi oblastist, aga elas ja töötas sel ajal Tallinnas. Ja juhtus nii, et kuus kuud hiljem abiellusime.
Mille poolest Teile Eesti meeldib?
Eestis meeldib mulle ilmselt kõige rohkem loodus ja võin öelda, et mulle meeldivad väga saarlased, mul on saarlaste seas palju tuttavaid. Võin öelda, et saarlased on Eestis eriline rahvas. Saarlased ise räägivad, et nad on täiesti teistsugused inimesed võrreldes nendega, kes on siin mandril.
Mis Teid Eesti juures üllatas?
Võib-olla kõige rohkem üllatab mind see, et minu ümber on nii palju inimesi, kellel on raskusi oma tunnete väljendamisega. Selline vaoshoitus on loomulik, ütleme rahvuslik omapära – alguses, kui ma siia elama asusin, see vist isegi hirmutas mind. Siin pole neid tundeid kellelegi vaja. See oli ilmselt minu esimene „ohoo ... see käib siin niiviisi!“ Muutusin oma tunnetes palju vaoshoitumaks ja kõik mu sõbrad arvavad seda sama. See tähendab, et kui ma sõidan kodumaale, ütlevad nad: „Ahhaa, noh, kui Rida on kõik ära kuulanud, ta kohe ei vasta, alguses mõtleb ja alles siis hakkab naerma“. Meie, ütlevad nad, naersime juba ära, aga tema tunded tulid hiljem. See tähendab, see oli nii. Ma ei tea, kas see on hea või halb.
Mida on eesti ja tšuvašši kultuuril ühist ja mis erineb?
Ma arvan, et põhiline erinevus on tšuvaššide avatus, külalislahkus, see on lihtsalt meie kultuuri ja etiketi väga oluline osa. See tähendab, et meil ei ole nii, et oled semu, kuid samas igas majas, sind tundes või mitte tundes võetakse sind kui ammust tuttavat, oled neile väga lähedane. See on ilmselt siiani omane ka nooremale põlvkonnale ja see teeb mulle rõõmu.
Mille järgi kõige rohkem igatsust tunnete?
Muidugi igatsen ma oma perekonna, sõprade, klassikaaslaste ja ülikoolisõprade järele, kuid kõige rohkem igatsen iga päev päikese, sooja ilma ja oma keele kõla järele. Tunnen sellest lihtsalt kõvasti puudust. Tahan seda iga päev rääkida. Mul on võimalus selles keeles kirjutada iga päev, suhtlen kaasmaalastega jututubades, kuid see pole ikka see kui istuda, nagu me ütleme „keregeres“, see tähendab rääkida lihtsalt südamest südamesse. See on see, millest puudust tunnen.
Mis on Teie lemmik eesti söök?
Mulgipuder. See on väga sarnane meie rahvusliku pudruga, keedame samuti nisuputru, tambime kartuleid ja paneme malmpotis ahju. Meenutab mulle seda väga ja ma söön mulgiputru meeleldi.
Milline on lemmik eesti laul?
Minu lemmiklaul on „karajaan“. Meeldib väga: saab tantsida ja on kerge laulda ... meeldib!
Mis Teid Eesti juures siiamaani ikka veel üllatuma paneb?
Võin öelda, et mind üllatab, paneb kõige rahkem imetlema ja rõõmustama eestlaste oskus hoida oma traditsioone, keelt, oma rahvarõivaste rahvuslikku koloriiti. Minu kui etnograafiaga tegeleva inimese jaoks ei saa see jääda tähelepanuta. Minule on need harjumused ja oskused eeskuju, kuidas etnograafilisse kultuuri suhtuda ja kuidas seda esitada.
Milline on Eesti Teie jaoks?
Mitmekülgne. Ja võib öelda, et mitmekülgne mitte ainult sellepärast, et siin elab üle 200 rahvuse, eks ole? Aga ka sellepärast, et jällegi, Eesti iga vald, iga piirkond on eripärane: nii inimesed, rahvariided kui ka ellusuhtumine on täiesti erinevad. Kirdes ja läänes on kaks täiesti erinevat piirkonda. Seega minu jaoks on Eesti vaatamata oma väiksusele väga mitmetahuline maa.
Autor: Anastassia Merimaa
Muusika: Tšuvaši indie folk-ansambel Tarai
