Oma näoga Eesti: Piret teab lugusid, mis kestavad aastatuhandeid

 
 

Piret Pääri elukutse ja elu kutse on lugude jutustamine. Ta on teinud seda tööd juba 33 aastat. Ta jutustab lugusid täiskasvanutele ja enamasti just vanu rahvajutte.

„Minu süda on vanades rahvajuttudes seepärast, et ma kasvasin nendega suureks ja täiesti ausalt, ma ei oleks nii kaua siin elus vastu pidanud, kui mul ei oleks neid vanu lugusid olnud,“ ütleb Piret. „ Äkki minu jutustatud lugu võib mõnel hetkel pakkuda lohutust, lunastust, anda jõudu, kasvõi meelt lahutada – miks mitte, see on ju alati selline kaasnähtus.“

Pireti sõnul on inimene läbi aegade otsinud nendest lugudest elutõde, elu saladust, seda, kuidas inimene olla. „Lood on nagu nähtamatud niidid, mis ühendavad meid aja, koha, kultuurilise, etnilise päritolu, vanuse ja kõige muu vahel, mis meid mõnikord lahutavad,“ ütleb Piret. „Head lugu kuulates tekib nende erinevate inimeste vahel ühendus, milles me tunneme ära, kuidas me oleme ühesugused. Ühesuguste hirmude, armude ja armidega. Lood on olnud väga võimsad vahendid kogukonna loomisel ja püsimajäämisel,“ lisas ta.

 

Oma näoga Eesti

 

Kui arutleda Piretiga selle üle, mis nende lugude võluvits siis ikkagi on, jõuame tõdemuseni, et inimene saab lugu pidada vaid sellest, mida ta mõistab ja mõistmine tuleb kõige paremini lugude kaudu. Siis tuleb lugupidamine ka. „Vanad rahvajutud tulevad suulisest kultuurist, aga kõik muutub looga, kui see kirja panna. Et inimene tunneks ära, milline väärtus nendes peidus on, tuleks talle anda jutustamisega koos tulev elu. Selle jutu-elu andmise jaoks ongi vaja jutustajat vahele,“ selgitab Piret.

Vastuseks küsimusele, kuidas see jutu-elu andmine täpselt ikka käib, vastab Piret: „Mul on palju lugusid, mis mind vaimustavad ja siis kui minuga juhtub elus midagi, siis sellest kokkupuutest muutubki see vana lugu jälle elusamaks. Eks need rahvajutud on väga kaasaegsed ka. See ongi üks huvitav asi, et nende aastasadade jooksul ei ole ju inimene muutunud. Täpselt sama moodi armastatakse, sama moodi reedetakse.“

Kahtlemata on meie tavaarusaam, et muinasjutt ja rahvajutt, see on kõik midagi laste unejutuks väga sobilik. „Aga ei ole ju!“ seletab Piret kirglikult. “Kui täiskasvanud ise ei vaimustu nendest lugudest, siis ei saa ka laps seda elamust. Sellepärast ongi minu osa kõigepealt äratada täiskasvanus üles see äratundmine, et muinasjutt võib puudutada.“

Eesti on rahvapärimuselt väga rikas, meil on Eesti rahvaluule arhiiv, mis on üks suuremaid omasuguseid maailmas. Need rahvajutud seal on ajatud aarded, mis lihtsalt ootavad leidmist ja avastamist.

 

Autor: Diana Lorents/HAVAS
Foto: Virgo Haan/HAVAS

 

Oma näoga Eesti: Lyudmila näoga Eesti on rahulik ja sõbralik

 
 

Lyudmila tuli Eestisse 2005. aastal hõimurahvaste programmi kaudu. Ta asus õppima Tartu Ülikooli doktorantuuri. Lydmila on Eestis elanud juba 19 aastat, tegelenud siin erinevate asjadega, praeguseks on juba kaks aastat töötanud ajalooõpetajana. Ta on rahvuselt mari.

„Kohe, kui piiri olin ületanud, üllatas mind see, kui hästi korrastatud aiad, majad, niidetud murud siin on. See tekitas minus tunde, et siin armastatakse oma kodu, oma kodumaad,“ kirjeldas Lyudmila oma toonaseid esimesi muljeid.

„Nüüd on mulle juba selgeks saanud, et eestlased hindavad väga kvaliteeti. Nad pigem ostavad ühe kalli kvaliteetse asja, kui et ostavad igal aastal midagi odavat ja moodsat.“

Talle on silma jäänud ka eestlaste töökultuur. „Kui tellid eestlaselt mingi töö, siis ei anna ta oma kõrgetes standardites kunagi järele, nad ei kiirusta, nad ei torma,“ jagab Lyudmila oma tähelepanekuid. „Aga siiamaani on mul raske harjuda eestlaste suhtlemisviisidega – kui eestlasega suhtlema hakkad, siis pead arvestama, et ta ei pruugi su kõnedele vastata, ta eelistab sõnumeid saata,“ naerab ta ja tunnistab, et on sellega siiski juba harjumas.

 

Oma näoga Eesti

 

Eesti keeles meeldib talle väga sõna „emakeel“. „Nii vene kui mari keeles kõlab see sõna nagu koht, kus ma olen sündinud. Aga eesti keeles tähendab see EMA keelt. Selle kaudu jõudis minuni ka arusaam, et ma pean oma lastega rääkima mari keeles. Just mina, mitte niivõrd mu abikaasa. Laps suhtleb ju rohkem emaga, ema kaudu jõuab erinevate kultuuritraditsioonide juurde,“ selgitas Lyudmila ja lisas, et tema noorem laps rääkis kuni 8. eluaastani ainult ja puhtalt mari keeles.

Eestis tunneb ta puudust oma sugulastest, talle meeldiks oma sugulastega ümber laua istudes maailma asju arutada. „Võib olla sellepärast ma tegelengi siin aktiivselt mari kultuuriga - see on mulle justkui oma sugulastega suhtlemine.“ Ta hakkas koguma ka vanu pilte, asju, erinevaid artefakte, sest need kõik on tema jaoks justkui oma sugulastega suhtlemine.

Lydmilale meeldib Karl-Erik Taukar. Laulmine muidugi ka, aga ta meenutab Lyudmilale tema vanaisa. „Minu vanaisa kohta räägiti, et ta oli nagu mingi pribalt – pikk, heledate juuste ja helesiniste silmadega, väga sarnane Karl-Erik Taukarile,“ naerab Lyudmila, kes leiab vanaisa ja Karl-Erik Taukari piltides sarnasusi.

Lydmila töötab selle nimel, et tema lapsed tunneksid ja teaksid mari kultuuri. Kui tema vanem tütar pidi tegema koolis uurimistöö, võtsid nad uurimise objektiks ühe tema mari rahvariiete juurde kuuluva ehte, milles vanim münt on 18.sajandist pärit. „Seda on puudutanud minu vanaema, kes sai selle omakorda oma emalt.  See on rariteet, kõige kallim ese meie peres,“ selgitas Lyudmila.

Eestis kohtus Lydmila ka oma abikaasat, kes oli tulnud Eestisse just sellesama hõimurahvaste programmi käigus, aga varem, kui tema. „See programm oli eelmise sajandi 90ndate alguses, vabadusliikumise ajal Eestis välja mõeldud eesmärgiga toetada hõimurahvaid. 1994.aastal, kui minu abikaasa siia tuli, oli programmis ca 70 inimest, kõik Marimaalt. Nad tulid õppima Eesti ülikoolidesse, et pärast siis minna tagasi oma kodumaale. Kahjuks või õnneks ei läinud kõik ära, minu abikaasa jäi mind siia ootama.“ Nüüd on neil peres kaks tüdrukut, kellel mõlemal on mari nimi ja omavahel räägitakse mari keeles.

Koos perega püüavad nad säilitada maride kultuuri ka Eestis. „Igal aastal vähemalt korra saavad kõik Eesti elavad marid kokku, suhtleme omavahel, korraldame erinevaid töötubasid. Ikka selleks, et lapsed näeksid, kuidas vanemad omavahel mari keeles suhtlevad.“

Lyudmila peab ennast väga emotsionaalseks, eestlased nii emotsionaalsed tema tähelepanekute järgi ei ole. „Eestlased on väga rahulikud, hindavad oma sõna – kui midagi ütlevad, siis kaaluvad iga oma sõna. Niisama nad sõnu ei raiska, tühja juttu ei räägi. Eestlased on asjalikud.“

Kui oled Eestis nii pikalt juba elanud, siis ilmselt jäävad eestlaste kombed ka külge. Ühe sellise kombe on Lyudmila ka enda omaks võtnud. „Mulle meeldib väga kohvikus käia. Ma mäletan imestust, kui siia alles tulin ja nägin Tartus Raekoja platsil laupäeva õhtul kohvikus prouasid peas väikesed kübarad, käes pisikesed käekotid. Said kokku, istusid kohvikus ja jutustasid, see oli väga tore.“ Tema vanaema ei käinud kunagi kohvikus. „Nad kogunesid sõbrannadega kellegi kodus, käisid üksteisel külas. Kuskil mujal, kui oma kodus või sõbranna kodus nad ei kohtunudki.“

„Marimaal küsitakse tihti, mis mulle ometi siin Eestis meeldib ja ma alati vastan – mulle meeldib, et siin on kõik nii reeglipärane, siin ei ole järske üllatusi, kõik on stabiilne, võib olla isegi vahel konservatiivne, aga kõik on rahulik.“

 

Autor: Diana Lorents/HAVAS
Foto: Virgo Haan/HAVAS

 

Oma näoga Eesti: Sylvain - prantslased on nagu ploomid, eestlased nagu kookospähklid

 
 

Sylvain Oulala jõudis Eestisse kümme aastat tagasi, kui osales Euroopa vabatahtlike projektis Tallinnas, Salme Kultuurikeskuses tegutsevad tsirkusekoolis. Ta tegutses seal ühe aasta ja kui see läbi sai, oli talle selge, et ta tahab Eestis elada. Viimasel kolmel aastal on ta korraldanud omanimelist tsirkusefestivali ja tal on plaan esineda kõikides üle 3000 elanikuga Eesti linnas.

Ta ütleb, et prantslased on nagu ploomid, eestlased nagu kookospähklid. „Prantslased on väljast ilusad, aga sees on neil kivi. Esimene suhtlemine on lihtne, aga seljataga ei tea, mis nad räägivad või arvavad. Reeglina arvavad halvasti. Eestlased on pealt sellised rasked, kõva kilbiga kaetud, aga kui juba sees oled, siis seal on kõik helge. Ja ka tervislik,“ selgitab Sylvain oma võrdlust.

„Kui sa oled juba eestlasega sõbraks saanud, siis saad neid jäägitult usaldada. Nad ei räägi seljataga midagi halba, kui öelda tahavad midagi, siis otse,“ ütleb Sylvain, kellele eestlaste selline loomuomadus väga istub. Prantslased istuvad ja naudivad liiga palju. Eestlased niimoodi ei tee.

 

Oma näoga Eesti

 

„Mulle meeldib meeletult siinne saunakultuur,“ seletab Sylvain. „Mul on ka saun keldris, kutsun sõbrad kokku ja olemegi koos.“

Samuti meeldib Sylvainile, kuidas eestlased väärtustavad ja tunnevad loodust. Kõik teavad, millal karulauk aias valmib on või milliseid seeni metsas süüa võib. „Selline loodusega sina peal olek on fantastiline!“ ütleb ta. Ja on ühtlasi vaimustunud, kuidas siin Eestis on osatud luua tasakaal looduse ja tehnoloogia arengute vahel.

Neli aastaaega oma voolavusega on kogemus, mille üle Sylvain rõõmu tunneb ja mis ilmselt on ka üheks põhjuseks, et ta on otsustanud oma kodu siia luua.

 

Autor: Diana Lorents/HAVAS
Foto: Virgo Haan/HAVAS

 

Oma näoga Eesti: Francois on võlutud Eesti loodusest ja inimestest

 
 

Miks peaks tulema üks Kanada noor mees Eestisse? Miks ta ei peaks, kui siin on suurepärane loodus ja erilised inimesed. Need kaks põhjust saidki Francois valikus määravaks. Ta oli kuulnud, et Eestis on puhas loodus, tuli uudistama ja jäigi. Ta tunneb ennast siin väga koduselt ja plaanib siia oma elu rajada.

Francois on töötanud insenerina firmas Betson kaks aastat, vabal ajal teeb muusikat.

„Tegelikult olen insener tööpäevadel, õhtuti ja nädalavahetustel olen aga muusik,“ räägib Francois. „Kui olen insener, siis mu loominguline pool saab veidi puhata, kui aga muusik, siis kogu see insenerimaailm puhkab, olen endale sellise tasakaalu loonud.“ Muusikastiil, milles ta ennast väljendab, on reggae ja soulmuusika, ent ta naudib väga klassikalise muusika kontserte, mida on tema sõnul Eestis palju ja interpreedid on väga kõrgel tasemel. „Kuulasin Kadrioru lossis hiljuti kontserti, kus mängisid kaks õde, nimesid ma ei mäleta, aga nautisin igat sekundit,“ seletas ta vaimustusega.

Eesti on Francois`i jaoks koht, kus kõik on lähedal ja see kõik tähendab eelkõige loodust. Loodus on Tallinnas, kus ta elab, igal pool – Kadriorus, Viimsis, Pirital. Oma koduaknast nägi ta isegi virmalisi. Võimalust Tallinnas Kadrioru pargis suusatama minna, peab ta enneolematuks luksuseks.

Ta on õppinud eestlaste kombel metsas seeni söödavatest ja mittesöödavatest eristama ja armastab nendest maitsvaid roogi valmistada. Siin Eestis maitsevad talle ka kartulist tehtud erinevad road.

Eesti keel on raske, seda ta tunnistab: “Olen mõned sõnad juba ikka selgeks ka saanud, aga tuleb olla distsiplineeritum, keeleoskus on oluline.“

„Inimesed on erilised, armastavad ruumi enda ümber ja sealjuures annavad ka teistele inimestele võimaluse ennast hästi tunda, see on justkui teisest inimesest lugupidamine“ kirjeldab Francois eestlasi. “Eestlased annavad alati ja igal pool aega nö sisseelamiseks, ka see on teisest lugupidamise väljendus“.
Ehkki Eesti olevat Francois`i sõnul väga sarnane Kanadale, on midagi ka erinevat. „Alguses oli mulle ootamatu, kuivõrd eestlased armastavad vaikust. Näiteks söömise ajal ei ole siin kombeks juttu puhuda, rääkida. Kanadas me räägime lõuna-või õhtusöögi ajal palju ja pidevalt, siin toimub see kõik vaikuses.“

Nüüdseks on ta eestlastelt õppinud, kuidas olla täpne oma väljendustes, kuidas suhtlemisel kasutada just väga õigeid sõnu. „Selle suhtlusviisi olen omaks võtnud. Vähe sõnu, mis on aga väga täpsed, olla pigem parem kuulaja, kui ise rääkija.“

Üks, mis talle koheselt silma paistis, on lemmikloomasõbralikkus kontorites. Tal endal küll ühtki lemmiklooma ei ole, aga selline võimalus tundub väga eriline. Ka paistab talle silma Eesti saunakultuur. „Igal reedel lähevad siin inimesed rõõmsalt koos sauna ja isegi kontorites on saunad olemas“, ütleb ta ja nendib, et see on veel üks komme, mille ta eestlastelt on juba üle võtnud.

Küll aga ei ole ta kahe aastaga suutnud harjuda, et talvel on siin ööd ekstreemselt pikad, suvel jälle ekstreemselt lühikesed. „Montrealis, kust ma tulen, sellist asja ei kohta, see vajab veel harjumist.“

„Ma tahaksin eestlastega suhelda oma muusika kaudu,“ tunnistas Francois ja lisas, et ta ei mõtle reggae või souli staari staatusest, vaid eneseväljendusest, mis võiks rõõmu valmistada teistelegi. Esimene plaat on juba ka valmis saanud.

 

Autor: Diana Lorents/HAVAS
Foto: Virgo Haan/HAVAS

 

Tähistame Eesti lipu päeva üle ilma

Eesti lipu päev

Kultuuririkkuse aasta toimkond kutsub tähistama Eesti lipu 140. aastapäeva. Heisakem lipud ja riietugem sinimustvalgesse! Nii näitame, et Eesti lipp ühendab kõiki, kellele Eesti on kallis.

Tähistame Eesti lipu aastapäeva nii Eestis kui ka kaugemal 4. juunil. Eesti lipp sümboliseerib väärtusi, mida Eesti inimestena jagame. Nende hulgas on kindlasti kultuuririkkus – Eesti kogukondade ja rahvuskultuuride mitmekesisus. Seepärast heiskame sel tähtpäeval Eesti lipu üheskoos üle ilma. 

4. juunil saab tõsta Eesti lipuvärvid kõrgele kahel viisil. Esiteks heiskame sinimustvalge oma kodus, kontoris ja kõikjal mujal. Teiseks saame riietuda lipuvärvidesse või lisada oma riietusele mõne sinimustvalge detaili. 

Selleks et eri viisidel heisatud lippudest moodustuks Eesti lipp, mis üle ilma lehvib, ootab kultuuririkkuse aasta toimkond lippudest pilte või videoid. Postitage oma lipupildid Facebookis, kasutades teemaviiteid #meielipp ja #kultuuririkkus. 

Pildid ja videod on teretulnud hiljemalt 4. juunil, aga neid võib postitada ka terve juunikuu jooksul. Kõik postitatud pildid ja videod koondab kultuuririkkuse aasta toimkond ühiseks Eesti lipuks. 

Kultuuririkkuse aasta on teema-aasta, mis toimub tänavu Kultuuriministeeriumi ja Integratsiooni Sihtasutuse eestvedamisel eesmärgiga tähistada eesti kogukondade ja Eestis elavate rahvaste kultuuride mitmekesisust. 

SOTSIAALMEEDIA:

Sama infot saate lugeda ja jagada ka sotsiaalmeedias: link.

Tule keeleõpet toetavate tegevuste spetsialistiks!

Meie meeskond on pühendunud Eestis sidusa ühiskonna kujunemisele mitmekesiste tegevuste kaudu. Toetame erinevatest rahvustest inimeste koostegutsemist ja rahvuskultuuride väärtustamist, eesti keele ja kultuuri tundmaõppimist, Eestist pärit inimeste kodumaale naasmist ja ülemaailmse kogukonnana toimimist ning Eestisse elama tulnud inimeste kohanemist ja kaasamist. Meiega ühinedes saad sa teha tööd, millel on nii tähendus kui ka tulemus!

Kui liitud meiega, siis usaldame sulle

  • eesti keele õppijatele sobivate keeleõpet toetavate tegevuste ettevalmistamise ja elluviimise;
  • tegevustega seotud aruannete ning andmekorje koondamise ja analüüsimise;
  • teenuseosutajate juhendamise teenuste elluviimisel;
  • teavitustegevuse korraldamise.

Ootame sind kandideerima, kui

  • sind kõnetab teenuste kujundamine ja uute praktikate loomine lõimumisvaldkonnas;
  • sul on varasem kogemus projektide elluviimisega;
  • sulle on tuttav töö dokumentidega, oled vilunud teksti- ja tabeltöötlusprogrammide ning andmebaasidega töötamisel;
  • hindad koostööd ning oled tööasjade korraldamisel iseseisev, täpne ja kohusetundlik;
  • sul on kõrgharidus, valdad eesti keelt ja saad hakkama suhtlusega vene ning inglise keeles. 

Omalt poolt pakume

  • võimalust teha tähendusega tööd ja osaleda lõimumisvaldkonna tulevikuteenuste väljatöötamises;
  • olla ise uuenduslike lahenduste loojaks; 
  • valdkonna asjatundjatest koosnevat inspireerivat meeskonda ja  toredaid ühistegevusi;
  • kaasaegset töökeskkonda Tallinnas või Narvas koos kaugtöö võimalusega;
  • enesearengu, tervise ja pere väärtustamist.

Kui tundsid end selles kirjelduses ära, siis ootame sinu elulookirjeldust ja motivatsioonikirja läbi tööportaali CV-Online, CV-Keskus või e-mailile kandideeri@integratsioon.ee märksõnaga „Keeleõpet toetavate tegevuste spetsialist“.  Motivatsioonikirjas kirjelda oma senist kokkupuudet lõimumisvaldkonnaga ning  kuidas saaksid neid kogemusi kasutada  oma uues rollis; samuti lisa palgasoov. Konkurss on avatud kuni sobiva kandidaadi leidmiseni.

Lisainfot saad keeleõpet toetavate tegevuste valdkonnajuhilt Mari Sieberkilt – tel nr 5555 0688, e-post mari.sieberk@integratsioon.ee.

Töökuulutus

Antud töökohta kaasrahastatakse Euroopa Sotsiaalfond+ projektist  „Eesti keele õpet toetavad tegevused ja kodanikuõpe”.

Tahsin Kayurga: türgi ehitusinsenerist matemaatikaõpetajaks Pelgulinnas 

Tahsin jõudis koos abikaasaga Eestisse mõned aastad tagasi kui poliitiline pagulane. Täna õpetab ta lastele eesti keeles matemaatikat, õpib ise eestikeelses magistriõppes ja toetab vabatahtlikuna koos abikaasaga eakaid nende argitoimetustes. 

Kohanemine

Palun räägi endast lähemalt: kes sa oled ja kuidas Eestisse jõudsid? 

Olen pärit Türgist, elame abikaasaga Laagris 2,5 aastat. Sattusime siia poliitilistel põhjustel. Olen ehitusinsener, aga töötan praegu matemaatikaõpetajana. Kui insener ehitab maja, siis õpetajatöös ehitame inimesi. Abikaasa oli Türgis teoloogiaõpetaja, siin ei ole tal võimalik seda tööd teha. Augustis läheb ta tugiisiku koolitusele. Praegu on kodune. Mul on B2-tasemel eesti keele oskus, juunis lähen C1-taseme eksamile. Abikaasal on B1-tase. 

Lapsi meil pole, aga parimal sõbral on kaks last, kes käivad Laagris lasteaias. Sõber õpib ka eesti keelt. Kodus räägivad nad türgi keeles.  

Milline oli su elu pagulasena Eestis? 

Alguses elasime abikaasaga Eestis pagulaskeskuses Vao külas. Elasime nagu külakodanikud korteris, mitte telklaagris, kuhu mujal maailmas sõjapõgenikke saadetakse. Vahel igatseme Vao küla, seal oli väga hea elu.  

Iga algus on raske. Nullist alustamine on raske. Rahaliselt oli raske. Töötan praegu osakoormusega, järgmisest aastast täiskoormusega.  

Kuidas jõudsid eesti keele õpinguteni? 

Hakkasime pagulaskeskuses eesti keelt õppima. Käisime kursustel kuus kuud rahvaülikoolis kuni B1-tasemeni, see on meid palju aidanud. Seejärel tegime B1-taseme eksami. Kui oskad inglise keelt, siis mõtled: „Kas eesti keelt peaks õppima? Kas on vaja?“ Kindlasti soovitan kõigile, kes on Eestisse elama tulnud või on sõjapõgenik, siis esiteks tuleb keelt õppida. Kui õpid eesti keelt, siis nii tööelus kui ka päriselus kõik läheb paremini. Mu eesti keel polnud ideaalne, aga läksin tööintervjuule. Tööandja ütles, et saad hakkama, usume sinusse. Samuti astusin magistriõppesse Tallinna Ülikoolis, õpin eesti keeles matemaatikaõpetaja magistriõppes. Näen palju vaeva. Aga saan hakkama. Aja jooksul läheb järjest paremini.  

Ma ei unusta kunagi, kui mu abikaasa ütles mulle, et tahan õppida eesti keelt mitte ainult töötamiseks, vaid ka inimestega suhtlemiseks ja kultuuri tundmaõppimiseks. Äkki oled it-mees ja sul pole vaja eesti keelt, aga inimestega suhtlemiseks on seda vaja. 

Mis sulle Eestis meeldib? 

Sattusime Laagrisse. Väga mõnus koht, toredad naabrid, kellega käiakse läbi. Eestis on väga hea elada. Siin on rahulik. Probleemide tekitajaid on väga vähe võrreldes teiste riikidega. Inimesed on keskkonnateadlikud-tundlikud. Olin üllatunud, et isegi väikesed lapsed käivad üksi tänavatel. Eestis on väga puhas keskkond. Mulle meeldib siin väga.  

Milline on su argipäev? 

Õpetan Avatud Koolis eesti keeles eesti lastele matemaatikat. Avatud kool on keelekümbluskool. Ma pole kindel, aga mu arust meie koolis on eesti ja vene lapsi pooleks. Õpetan ainult eesti keeles, ma ei oska vene keelt. Venekeelsete laste eesti keel on palju parem kui minul.  

Tööl oli alguses raske – uus keskkond, uus töö. Meil on väga hea meeskond koolis, nad toetavad mind alati. Ei pea kartma. Kui sa pingutad natukene, et rääkida eesti keelt, siis eesti inimesed kohe rõõmustavad.  

Mul oli nii igav, kui ma ei töötanud. Algusaeg oli nii raske. Käisime abikaasaga ainult kursustel, tänavatel on vähe inimesi Eestis. Pole võimalusi kohtuda ja suhelda. Türgis on kombeks, et kui lähed välja või sõidad bussiga või käid poodides, siis kõik suhtlevad, et kes oled ja kust tuled. Igapäevane suhtlus on aktiivsem, harjutad keelt. Motiveerisin end ise, see on väga oluline. Kui hakkasin tööl käima, siis mu eesti keel arenes ja kõik läks paremaks. Töötamine on väga tähtis, et keelt praktiseerida. 

Kuidas eestlased sinusse suhtuvad? Kas saad kohalikega hästi läbi? 

Ma pole sellega kokku puutunud, et inimesed kardaksid või ei tahaks suhelda. Abikaasa kannab pearätikut, vahel eestlased vaatavad, kes pole varem näinud. Abikaasa ei solvu, kui inimesed vaatavad. Võib-olla peame hoopis meie pingutama, et eestlastega rohkem suhelda? Alguses oli naabritega nii, et ütlesin naabrile tere ja ta vastas: „Tere!“. Küsisin, et kuidas läheb ja ta vastas, et hästi. Mitte midagi rohkemat. Nüüd suhtleme omavahel rohkem. Oleme juba kaks aastat jõulude ajal jaganud naabritega kingitusi. See on hea viis luua sidet. 

Suured riigid – Prantsusmaa, Saksamaa, Türgi ja Venemaa – on väga konservatiivsed oma keele suhtes. Eesti inimesed ei ole nii konservatiivsed. Nad vastavad kohe inglise või vene keeles, mitte eesti keeles. See ei ole hea asi. Eesti inimesi on vähe, on vaja rohkem keelt hoida. 

Mida teed vabal ajal, et eesti keelt praktiseerida? 

Oleme abikaasaga vabatahtlikud MTÜ SaTu Dialoog (https://satu.ee/) juures, korraldame palju üritusi. Näiteks jaanipäeval käime Eesti sõprade juures, tähistame koos. Iseseisvuspäeval samuti. Seda oleme teinud juba kolm aastat. Suhtleme eesti keeles ja see aitab. 

Oleme abikaasaga vabatahtlikud ja suhtleme ka eakatega, käime nendega koos jalutamas. Üks eakas proua käib meil külas, teeme koos süüa.  

Kas oled Eestis kokku puutunud eelarvamustega? 

Olen moslem, ma ei ole kogenud, et eestlastel oleks eelarvamusi. Kui räägid eesti keeles, siis see ei ole oluline, mis su usk on ja kust oled pärit.  

Paljud ütlevad, et eesti keel on raske keel. Eesti keel on natuke sarnane türgi keelele, sõnastik on sarnane. Mul ei olnud nii raske, aga vahel ikka oli natuke. Näiteks kui tuled kursustelt koju ja pead kodutöid tegema ja kuulama midagi, aga pole jaksu. Tuleb optimistlik olla. Keele õppimine võtab aega, vähemalt kaks või kolm aastat. Aga lõpus on kõik hästi. Kui räägin eesti keeles natuke, siis eestlased ütlevad, et räägid nii hästi, see motiveerib. Kui elaksin Prantsusmaal või Saksamaal, siis kindlasti arvaksin, et tuleb õppida kohalikku keelt. Nii ka Eestis. Kui soovin elada Eestis elu lõpuni, siis tuleb kindlasti õppida eesti keelt. Keele õppimine on austus eesti kultuuri vastu. Kui ütled, et ei taha õppida eesti keelt, siis kas sellepärast, et Eesti riik ja rahvus on väikesed, siis see pole õiglane ega õige.  

Mida soovitad teistele uussisserändajatele, kes Eestisse saabuvad? 

Uussisserändajatele soovitan kindlasti leida põhjuseid, et välja minna, et sattuda keelekeskkonda, mitte ainult kodus olla. Näiteks, kui sul on hobid… või koer või kass, mine välja ja suhtle teiste lemmikloomaomanikega, siis saad harjutada eesti keelt. Sa võid käia muuseumides, keelekohvikutes. Mulle ei meeldi lihtsalt kodus olla, et õppida keelt ainult arvutist või raamatust. Mu autos on alati eesti raadio peal, see on hea viis keelt õppida. Ei pea kartma vigade tegemist. Kindlasti on raske ilma vigadeta rääkida, aga oluline on suhelda ja sidemeid luua. Koolis ka õpilased parandavad mind, see on hea võimalus õppida. 

INFOKS:

Kohanemisprogramm Settle in Estonia on mõeldud Eestisse saabunud uussisserändajatele ja nende pereliikmetele. Uussisserändaja on inimene, kes on saabunud Eestisse pikemaks ajaks ja elanud siin vähem kui 5 aastat. Näiteks võivad uussisserändajatena Eestisse saabuda sõjapõgenikud, kellele Eesti pakub rahvusvahelist või ajutist kaitset, aga ka tavarändega Eestisse tööle või õppima tulnud inimesed. Kohanemisprogramm Settle in Estonia on osalejatele tasuta. Pakume nii keeleõpet kui ka teisi Eestis igapäevaeluga hakkamasaamiseks vajalikke koolitusi. Loe lähemalt ja registreeri: https://integratsioon.ee/kohanemine. Kohanemisprogrammi kaasrahastatakse Euroopa Liidu ja riigieelarvelistest vahenditest. 

SOTSIAALMEEDIA:

Sama infot saate lugeda ja jagada ka sotsiaalmeedias: link.

2024. aasta on pühendatud Eesti erinevate kogukondade avatusele, üksteisemõistmisele ja tihedamale koostööle. Seejuures peetakse silmas erivajadustega inimesi, erinevaid murdekeelte kogukondi (seto, mulgi, kihnu jt), aga ka Eestis elavaid 216 eri rahvuse esindajaid. Eestimaa kultuuririkkus peitub siinsetes inimestes ja selles, mida inimesed on oma pühendumuse ja loova vaimuga suutnud ära teha, et muuta oma elu ilusamaks ja mõtestatumaks.

Kultuuriline mitmekesisus ümbritseb meid igapäevaselt ja see on muutunud nii harjumuspäraseks, et me seda ei tajugi. Väljendit kuuldes mõtleme enamasti millelegi väga teistsugusele, väga eristuvale. Ent kultuuririkkust leiame tavapärastest asjadest.

Kultuuririkkuse aasta raames arutlesime erinevate inimestega, mida nemad Eestis ja eestlaste juures omaks peavad, mis on veidi harjumatu ning millise oma kultuurikillu nemad Eesti kultuuririkkusele juurde annavad. Meil olid põnevad kohtumised, millest valmisid ka intervjuud, mida siin veebis vaadata võite.

Videod valmisid Kultuuriministeeriumi ja agentuuri HAVAS koostööna.