Integratsiooni Sihtasutus korraldab juba aastaid eesti keele õppijatele mitmeid programme nende keeleoskuse arendamiseks. Iga keeleõppe osaks on võimalus ka keelt praktiseerida ehk vahetult ja vabalt vestelda. Selle võimaluse annabki Keelesõbra programm, mis viib suhtluskeele harjutamiseks kokku keelesõbrad – eesti keele huvilise ja vabatahtliku mentori, kes räägib eesti keelt emakeelena või emakeele tasemel. Tänavu alustab programm juba 5. hooaega. Sel aastal on eesmärgiks kaasata tuhat mentorit, kes aitaksid vesteldes eesti keelt harjutada sama paljudel keeleõppijatel. Vaata lisaks ja registreeru mentoriks: https://www.integratsioon.ee/keelesober/mentorile
Programmis kaasa teinud ning võõrsil elav Mailis Sütiste-Gnannt avab mentorluse tagamaid ja toob välja, kui oluline vestluspartneri roll keeleõppija jaoks on.
Mailis, millega te igapäevaselt tegelete?
Ma õppisin ülikoolis germanistikat, põhikeelena siis saksa keelt, lisaks ka inglise ja rootsi keelt. Teise kõrghariduse olen omandanud Pariisis - rahvusvahelistes suhetes: diplomaatia, rahvusvaheline ajakirjandus ja Euroopa Liidu institutsioonid, milles mul on magistrikraad. Kirjutan „Eesti Elule“ Kanadas, „Eesti Rajale“ Saksamaal, olen kirjutanud ka Postimehele ja Eesti Päevalehele. Olen vabakutseline ajakirjanik, võõrkeelte õpetaja ja tõlk, aga Prantsusmaal hakkasin õpetama hoopis eesti keelt. Alguses tegin seda Pariisi Eesti Koolis, nüüd on mul enda grupp „Eesti keele huvilised Prantsusmaal“, kellega käime kord kuus koos. Siis me tavaliselt tähistame Eesti rahvakalendri tähtpäevi, mis parasjagu meie kohtumise kuupäeva lähedale satuvad.
Kuidas te Keelesõbra programmi mentorluse juurde jõudsite?
Ma jõudsin programmini ikka läbi oma tuttavate - Irene Käosaar kutsus internetis osalema Keelesõbra programmi esimesel toimumise aastal ehk siis 2020 ning sest ajast saadik olen seal kaasa teinud igal hooajal. Igal hooajal on mul olnud üks keelesõber.
Kirjelda palun oma keelesõpru.
Esimene keelesõber oli näiteks ühte liini pidi pärit Jakuutiast ja teist liini pidi krimmitatarlane. Temaga me vestlesime ka teisel aastal edasi. Igaühega olen teinud täiesti erineval meetodil tunde, olenevalt, kuidas on seda soovitud. Esimesega oligi kõik hästi-hästi põhjalik ja seal ma olin ikka õpetaja rollis ka. Temal oli selline soov lihtsalt, et ta tahtis kindlatel teemadel ise rääkida ja saada eesti keel selgeks ning ka eksam ära teha. Teisel aastal oli mu keelesõbraks Koplist pärit venelanna, kes rääkis ka väga hästi- B1 tasemel. Temaga me tegime lihtsalt vestlust, sest tema tahtis lihtsalt vestelda. Kolmas keelesõber oli mul Usbekistanist. Ka tema soovis eesti keelt oma töö pärast Eestis selgeks saada ja oli väga motiveeritud seda õppima.
Eelmisel aastal oli mul keelesõber Narvast. Ta töötas kaupluses müüjana ja tal oli soov, et saaks kellelegagi lihtsalt rääkida. Ta on küll terve elu siin elanud, natuke ka keelt õppinud aga kui pole võimalust seda kasutada, siis see kipub lihtsalt ununema. Narvas on eesti keelt ikka pea võimatu kasutada tema sõnul. Temaga olid samuti väga lahedad vestlused ja alati oli meil koos väga vahva.
Kas igal keelesõbra paaril kujuneb välja oma tempo ja viis suhtluseks?
Jah, iga kord me ju küsime keelesõprade käest, mida ta ootab sellelt programmilt ja kuidas ta vestlust ette kujutab, mida ta soovib, mis on ta ootused. Need peaks kohe alguses konkreetselt paika panema, sest ankeedis kirjapandud keeletase ei pruugi vastata tegelikkusele. Nii on tulemus nii mentorile kui keeleõppijale parim.
Kas keele õppimise protsessi juures on vestlemine olulise tähtsusega?
Ikka, muidugi! Igaüks hindab oma oskusi erinevalt ja ankeedis kirja pandud keeletase ei pruugi sellele tegelikult vastata. Mõni keelesõber on mulle kirjutanud veatuid meile, aga vestelda on tal raske, kuna tal puudub praktiline eesti keele rääkimise kogemus. Igapäevane spontaanne vestlus on midagi muud, kui ette valmistatud ja pähe õpitud tekst. Vestlus on väga oluline, see eeldab sõnavara olemasolu ning paneb sind erinevaid sõnu otsima ja kasutama.
Kas teil on mingisuguseid põnevaid vahejuhtumeid ka välja tuua?
Väga huvitav on olnud! See on hästi rikastav iseendale ka, kuna sa saad teadma ja tundma teisi kultuure, millest sul varem pole üldse mitte mingisugust aimu polnud- Siberist, Jakutskist, Jakuutia kullakaevandustest ei teadnud ma näiteks tõesti mitte midagi. Keelesõber rääkis nii põnevalt oma vanematest, eluolust Jakuutias, kliimast, loodusest. Temaga olid tõesti hästi silmaringi avardavad kohtumised ja plaanisime isegi reisi Jakuutiasse, aga Covidi tõttu jäi see ära. Sinna kõrvale krimmitatarlaste kultuur ja toidud- see kõik oli väga põnev. Või õpikute küljendaja ja disainer, jälle sain uute teadmiste võrra rikkamaks. Mu keelesõbrad on olnud hästi erinevad ja on olnud lihtsalt väga-väga huvitav.
Ka Ukraina sõda on tulnud jutuks ning peresuhted, mis jäävad siis kahe sõdiva riigi suhete vahele.
Aga millist nõu või julgustust sa uutele mentoritele annaksid?
Mentorlus on väga rikastav ja see tõesti annab ka iseendale väga palju! Sa saad kedagi aidata ja Eesti kultuuri tutvustada, rääkida Eesti tähtpäevadest, kommetest, traditsioonidest, toitudest ning tutvuda samas ka teiste rahvaste kultuuridega. Paindlikkus on võlusõnaks. Madalama keeletasemega keelesõbraga peaks rääkima aeglasema tempoga ja vajadusel oma öeldut kordama. Igal juhul on see väga huvitav kogemus ja tore on teisi aidata.
Kas sa kavatsed sellel aastal ka osaleda mentorina?
Jah, ma arvan, et ma ühe sõbra ikka võtan!
