Piret Pääri elukutse ja elu kutse on lugude jutustamine. Ta on teinud seda tööd juba 33 aastat. Ta jutustab lugusid täiskasvanutele ja enamasti just vanu rahvajutte.
„Minu süda on vanades rahvajuttudes seepärast, et ma kasvasin nendega suureks ja täiesti ausalt, ma ei oleks nii kaua siin elus vastu pidanud, kui mul ei oleks neid vanu lugusid olnud,“ ütleb Piret. „ Äkki minu jutustatud lugu võib mõnel hetkel pakkuda lohutust, lunastust, anda jõudu, kasvõi meelt lahutada – miks mitte, see on ju alati selline kaasnähtus.“
Pireti sõnul on inimene läbi aegade otsinud nendest lugudest elutõde, elu saladust, seda, kuidas inimene olla. „Lood on nagu nähtamatud niidid, mis ühendavad meid aja, koha, kultuurilise, etnilise päritolu, vanuse ja kõige muu vahel, mis meid mõnikord lahutavad,“ ütleb Piret. „Head lugu kuulates tekib nende erinevate inimeste vahel ühendus, milles me tunneme ära, kuidas me oleme ühesugused. Ühesuguste hirmude, armude ja armidega. Lood on olnud väga võimsad vahendid kogukonna loomisel ja püsimajäämisel,“ lisas ta.
Kui arutleda Piretiga selle üle, mis nende lugude võluvits siis ikkagi on, jõuame tõdemuseni, et inimene saab lugu pidada vaid sellest, mida ta mõistab ja mõistmine tuleb kõige paremini lugude kaudu. Siis tuleb lugupidamine ka. „Vanad rahvajutud tulevad suulisest kultuurist, aga kõik muutub looga, kui see kirja panna. Et inimene tunneks ära, milline väärtus nendes peidus on, tuleks talle anda jutustamisega koos tulev elu. Selle jutu-elu andmise jaoks ongi vaja jutustajat vahele,“ selgitab Piret.
Vastuseks küsimusele, kuidas see jutu-elu andmine täpselt ikka käib, vastab Piret: „Mul on palju lugusid, mis mind vaimustavad ja siis kui minuga juhtub elus midagi, siis sellest kokkupuutest muutubki see vana lugu jälle elusamaks. Eks need rahvajutud on väga kaasaegsed ka. See ongi üks huvitav asi, et nende aastasadade jooksul ei ole ju inimene muutunud. Täpselt sama moodi armastatakse, sama moodi reedetakse.“
Kahtlemata on meie tavaarusaam, et muinasjutt ja rahvajutt, see on kõik midagi laste unejutuks väga sobilik. „Aga ei ole ju!“ seletab Piret kirglikult. “Kui täiskasvanud ise ei vaimustu nendest lugudest, siis ei saa ka laps seda elamust. Sellepärast ongi minu osa kõigepealt äratada täiskasvanus üles see äratundmine, et muinasjutt võib puudutada.“
Eesti on rahvapärimuselt väga rikas, meil on Eesti rahvaluule arhiiv, mis on üks suuremaid omasuguseid maailmas. Need rahvajutud seal on ajatud aarded, mis lihtsalt ootavad leidmist ja avastamist.
Autor: Diana Lorents/HAVAS
Foto: Virgo Haan/HAVAS
