Mänguasjad aitavad lõimuda
Tallinna gümnasistid uurisid oma vähemusrahvustest esivanemate elulugusid
Väliseestlaste lapsed otsivad noortelaagrites sidet Eestiga
Ukraina Kultuurikeskus viib augustis ja septembris mitmetes Eestimaa linnades läbi eesti, vene ja ukraina rahvuspäraste mänguasjade meisterdamise töötube, mis võimaldavad erineva kultuuritaustaga inimestel ühiselt tegutseda ja aitavad seeläbi lõimumisele kaasa.
Paralleelselt mänguasjade valmistamise töötubadele toimuvad ka lõimumisteemalised etendused ja näitus, kus eksponeeritud eestile, venemaale ja ukrainale iseloomulikud rahvuslikud mänguasjad. Varasemalt on Ukraina Kultuurikeskuses sama projekti raames käsitsi valmistatud paberit.
Projektijuhi Anatoli Ljutjuki sõnul on sedalaadi lähenemine lõimumisele suurepärane võimalus tutvuda erinevate kultuuridega ja vastastikuste koostöövõimalustega, mille läbi teadvustatakse lõimumise olulisust ühiskonnas. ’’Valisime projekti keskseks teemaks just mänguasjad, kuna rahvakunst iseloomustab ilmekalt ja nähtavalt kultuurilisi eripärasid ning sarnasusi. Mänguasjade misterdamise abil on meil võimalus tugevdada kultuuridevahelist sallivust ja koostööd vastastikuse suhtluse rikastamiseks,’’ lisas Ljutjuk.
Näitus, etendused ja töötoad toimuvad lisaks Ukraina Kultuurikeskusele veel 9-18. augustini Narva Linnuses, 19-28. augustini Tartu Mänguasjamuuseumis, 29. augustist -7 septembrini Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses ja 8-17. septembrini Jõhvi Kultuuri-ja Huvikeskuses.
Projekti ’Lõimumine’ elluviimist rahastab Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutus Meie Inimesed Euroopa Kolmandate Riikide Kodanike Integreerimise Fondist ja Kultuuriministeeriumi kaudu riigieelarvest.
Lisainfo: Marje Sarapuu, MISA mitmekultuurilise hariduse üksuse koordinaator, e-post: marje.sarapuu@meis.ee
Tallinna gümnasistid uurisid oma vähemusrahvustest esivanemate elulugusid
Mittetulundusühingu Vaba Vaade eestvedamisel uurisid eesti- ja venekeelsed Tallinna gümnasistid esimese vabariigi aegsete vähemusrahvustest ühiskonnategelaste elulugusid, millest valmis illustreeritud uurimustööde kogumik ja näitus.
Uurimustööde koostamisele eelnesid seminarid ja uurimustöö materjalide kokkupanek Rahvusraamatukogus ja Eesti Riigiarhiivis, mis andsid noortele väärtuslikke kogemusi sõnaseadmise, ajalooliste allikate kasutamise ja biograafiate koostamise kohta. MTÜ Vaba Vaade juhatuse liikme Igor Kopõtini sõnul laiendasid uurimustööde kirjutamisel osalenud 15 eesti- ja venekeelset gümnasisti protsessi käigus oma teadmisi eesti ajaloost, ühiskonnast ja rahvuskaaslaste panusest.
Õpilasi inspireerisid uurimustööle mitmed rohkem- ja vähemtuntud tolleaja sportlased, arstid, akadeemikud ja ettevõtjad, nagu näiteks kergejõustiklane Sara Teitelbaum, baltisakslasest meditsiiniteenistuse kindral Werner von Manteuffel ja vene kogukonnas silmapaistev Tartu Ülikooli õppejõud Igor Tjutrjumov. Uuritavate seas oli ka Tartu Ülikooli judaistika õppetooli asutaja Lazar Gulkowitsch ja Johan Laidoneri abikaasa Maria.
Komisjoni poolt välja valitud töödest koostati 63-leheküljeline kogumik, mille 2000 eksemplari jagati Tallinna üldhariduskoolidesse. Koostöös Tallinna Haridusametiga levitati brošüüri 50. Tallinna üldhariduskoolis. Lisaks sellele viidi mitmes Tallinna gümnaasiumis läbi õpilastööde esitlused ja arutelud ning avati selleteemaline näitus.
’’Aastatel 1918-1940 oli Eesti sarnaselt tänapäevale mitmerahvuslik riik, kus elasid eestlaste kõrval ka venelased, baltisakslased, juudid, eestirootslased, soomlased ja teised vähemusrahvused, kes vastavalt oma kogukonna arvukusele panustasid Eesti riigi ülesehitamisse ja ühiskonna arengusse. Uurimustöö tegemine suurendas kindlasti noorte sallivust multikultuurise ühiskonna suhtes ja ärgitas leidma endale esivanemate seast inspiratsiooni ja eeskujusid,’’ kommenteeris Kopõtin.
Projekti „Silmapaistvad Eesti vähemusrahvustest ühiskonnategelased 1918-1940“ toetas Haridus- ja Teadusministeerium.
Lisainfo: Toivo Sikk, MISA mitmekultuurilise hariduse üksuse koordinaator,tel: 659 9850, e-post: toivo.sikk@meis.ee
Väliseestlaste lapsed otsivad noortelaagrites sidet Eestiga
Viljandi- ja Valgamaal veedavad tänavu laagrisuve 66 Eesti päritolu noort 20 riigist. Tullakse, et õppida eesti keelt ja kultuuri ning leida enda eestlaseks olemise lugu.
Noortelaagri abil on oma juurte juurde tagasi jõudnud näiteks ka Mahtra sõjas võidelnu järeltulija.13–18aastastele Eesti päritolu, kuid välismaal elavatele noortele mõeldud keele- ja kultuurilaagrid toimuvad juba 13 aastat järjest ning selle aja jooksul on nii mõnigi noor asunud tagasi Eestisse elama või õppima.Kaks laagrivahetust on nüüdseks juba seljataga. Üks neist toimus Valgamaal Marja talus, teine Viljandimaal Venevere puhkekeskuses. Kolmas, selle suve viimane vahetus, alustab Veneveres 3. augustil.
Vigadele keskendumine halvab õppimise himu
Laagri korraldaja, MTÜ Head-Est juht Epp Adler on tegevusi planeerides lähtunud julguse ja motivatsiooni kasvatamisest.“Paljudel meist on negatiivseid kogemusi või hoiakuid teise keele õppimisega. Ühiskonna üldine arusaam õppimisest on selliseid hoiakuid soodustanud, sest õppetöö keskendub vigadele. Õppijad kardavad vigu teha, aga nii ei saa ju ühtegi keelt selgeks! Meie jaoks on viga suur rõõm, sest see näitab koha, mida edasi arendada,” räägib Adler.
Adler peab mängulist eneseväljenduse toetamist keeleõppes väga oluliseks. “Me ei mõtle niisama laste mängu, vaid mängu kui metoodikat, kus on olemas raamid ja eesmärgid. Kui keeleõpe käib rõõmsalt ja paljude muude kogemuste kaudu, siis eksimise hirm ununeb. Sealt tuleb edukogemus, millega kaasneb julgus ja tahe eesti keelt edasi õppida.”
Väliseesti noortele on abiks Eestis alaliselt elavad eakaaslastest tugiõpilased. Igas laagrivahetuses on kaheksa kohalikku noort, kellest igaüks toetab kaht väliseestlast. Eesti keele ja kultuuri kohta õpivad palju ka tugiõpilased ise. “See, et keegi Eestis elab, ei tähenda, et ta Eestist kõike teab. Mõni turist, kes on käinud ekskursioonil, teab teinekord rohkemgi kui kohalik. Siin tuletavad grammatika, kultuuri ja ajaloo kohta koolis õpitut praktiliselt ja mänguliselt meelde ka tuginoored,” põhjendab Adler, kelle hinnangul on sama oluline ka sallivuse kasvatamine. Viimasega on tema meelest Eestis endiselt probleeme.
“Sellised laagrid on tegelikult nii vajalikud! Oma arusaama avardamine teist keelt kõnelevate inimeste suhtes on igal juhul kasulik. Meie ühiskonnas oleks selle asemel, et pidevalt hinnata, kui hästi keegi eesti keelt oskab, vaja inimestega rohkem suhelda ja vestluskaaslasest inimlikult huvituda. Ei pea parandama keelevigu, kui ta räägib sulle parasjagu oma lugu, muidu kaob ju huvi lugu jutustada üldse ära. Sama kehtib ka Eesti venekeelsete inimeste puhul,” arvab Adler.
Piiri taha on viinud sõda, armastus ja töö
Laia maailma on pered suundunud väga erinevatel põhjustel. Adleri kogemuse kohaselt on praegune põlvkond jõudnud välismaale peamiselt kas armastuse või töö tõttu, samas kui varasemaid põlvkondi on mujale viinud sageli sõda.
Laagris tegutseb noorte meediagrupp, kes peab laagrielust päevikut ja kogub selliseid lugusid. Ühe kaugelt Siberi alalt pärit osaleja puhul selgus, et tema esiisa võitles Mahtra sõjas.
“Noored ise ei oska nende sündmuste kohta alati küsida või ei suuda nad seda endale lähedaseks mõelda, aga selle jaoks olemegi meie täiskasvanutena abiks. Meie ülesanne on aidata luua seoseid Eestiga,” tõdeb Adler ja lisab, et armastusest kantud lugusid on tegelikult väga palju. “Ikka kuuleme, kuidas kellegi vanaisa õppis Eestis ja kohtus eestlannaga, kuidas armuti ja abielluti.”
Sõja tõttu välismaale emigreerunud peredelt kuuleb sündmustest, mis pärineksid justkui Ameerika märulifilmist. “Noored räägivad vanaisast, kes viskas ratta kraavi, hüppas kaluripaati, sõudis üle mere Rootsi, trotsides pommitamist… Need on tänapäeva noortele veidi uskumatud lood. Tihti on nad oma ringkonnas ainsad, kellel mõni selline eriline lugu jutustada. Siin kuulevad ja näevad nad, et selliseid on teisigi, ning neil on lihtsam mõista oma vanemaid ja vanavanemaid. Teatud mõttes me aitame valideerida perekondade lugusid. Muidu võib see kõik tõesti tunduda liialdusena või isegi väljamõeldisena,” räägib Adler.
“Samas arvestame, et tegu on noorte inimestega, kes soovivad leida oma identiteeti. Me ei suru neile mingit Eesti asja peale, vaid anname võimaluse vaba olemise õhkkonnas ise Eesti kultuuri ja keelt õppida,” selgitab Adler, kelle arvates peavad noored oma eestlaseksolemise tee ise leidma.
Eestis on väga huvitav ja tore!
Laagrivahetustes osalevad näiteks noored Kanadast, USAst, Egiptusest, Austraaliast, Hiinast, Venemaa aladelt, Skandinaaviast, Kreekast, Küproselt, Iirimaalt, Saksamaalt jm. Paljudele noortele on see tõeline seiklus rahvusvahelises seltskonnas, kust leiab sõpru pikaks ajaks.
Sõprade leidmise võimalust hindab ka Itaalias Bergamos elav 16aastane Marco, kelle ema kolis Itaaliasse juba 12aastaselt.“Käin igal aastal Eestis ja laagris olen teist aastat järjest,” räägib peaaegu laitmatu eesti keelega Marco. Kodus kõnelebki ta emaga eesti keeles ja sellega on itaallasest isa aeg-ajalt hädas. Esimesel korral saatis poisi Eestisse ema, tänavu tuli Marco siia just noortelaagri pärast.
“Eestis on väga huvitav, aga mentaliteet ... kas võib nii öelda?” katkestab Marco end kõheldes, ning alles siis, kui on saanud kinnituse, et sõna on õige, jätkab: “Mentaliteet on siin erinev. Eestis ei lähe inimesed punase tulega üle tee ka siis, kui näevad, et ühtegi autot ei tule. Itaalias me läheksime kohe! Selliseid väikesi asju on väga palju. Eestlased on rohkem looduses, käivad metsas jalutamas. Ja metsa on siin palju ning see on hästi hoitud ja puhas.”
Küsimusele, mis Marcole Eestis ei meeldi, ei oska noormees vastata. Uurin, mida ta ütleks neile kohalikele, kes Eesti elu aina kiruvad. “Eestis sõltub kõik vist pigem sellest, mis inimene ise oled. Kui ringi reisid, siis vaata ja mõtle selle üle. Eestis on paljud asjad väga ilusti. Kui ma saaksin oma sõbrad siia elama tuua, siis ma koliks küll Eesitsse,” kinnitab Marco.
18aastane Malak on Eestis esimest korda. Malaki vanaema ja vanaisa kohtusid Eestis, kui vanaisa tuli Eestisse õppima. Armastus viis nad mõlemad Egiptusesse. Neiu kodus eesti keelt ei räägita ja ta on harjunud suhtlema kas inglise või araabia keeles. “Mulle meeldib siin. Kõik on väga ilus! Mul on hea meel, et olen tundma õppinud palju uusi toredaid inimesi ja saanud paremini selgeks eesti keele. Nüüd saan juba üldiselt aru, millest räägitakse. Pärast laagrit lähen tagasi Egiptusesse, sest alustan ülikoolis arhitektuuriõpinguid, kuid tahan väga eesti keelt edasi õppida, et siia kunagi ülikooli tulla,” räägib Malak.
Neiut hämmastab Eestimaa rohelus, huvitava ja vaba õhkkonnaga laagrielu ning Tallinna vanalinn. Üllatusena tuli ka arvatust soojem suvi. Niipea kui võimalik, tuleb ta kas turisti või üliõpilasena siia tagasi, ja koju minnes lubab Eestit reklaamida ka sõpradele.
Head laagriõhkkonda kiidab ka 17aastane tugiõpilane Martin. “Meil ei ole õpetaja–õpilase suhe. Teeme grupitöid ja arendavaid tegevusi kui võrdsed. Kogu programm on mänguline ja hästi jaotatud. Õppimist on palju, aga see ei tundu tüütu. Näiteks tegime plakati, millega tutvustasime võimalikult mitmekülgselt Eesti loodust. Õhtuti on meil teatrigrupp, millega etendatakse huvitavaid ja naljakaid näidendeid. Sellega saab demonstreerida nii oma eesti keele kui ka näitlemise oskust. Kõik on siin väga õpihimulised. Kusjuures neid ei huvita ainult eesti keel, vaid ka inimesed ja kultuur. Mulle küll tundub, et nad sooviksid ennast rohkem Eestiga siduda,” arvab Martin.
Ka Martin ise on laagrielust palju võitnud: “Eelmise aasta keelelaager oli mu elu parim laager üldse, sain nii palju sõpru üle Euroopa ja väga palju kogemusi. Me õpime näiteks organiseerima ja meeskonnatööd tegema.” Lisaks eesti keelele saavad paljud laagrilised paremini selgeks ka inglise keele, mida kasutatakse suheldes palju.
Eesti vajab rohkem austust, usaldust, sallivust
Epp Adler täiendab: “Loomulikult on omavanustega koos olemine ja sõprade leidmine väga oluline, aga siia tullakse ikkagi õpieesmärgiga. Mõnikord tullakse tõesti ka eelarvamusega, sest ollakse harjunud õpetaja–õpilase range karistuspõhise suhtega, kuid meil nii ei ole. Reeglid on laagris paigas, aga need lepitakse kokku koos, et asjad toimiksid ja kõigil oleks tore.”
“Paljud laagrid on minu meelest ikka veel nagu pioneerilaagrid, kus on kasvatajad ja väline kontroll. Meil on eneseregulatsioon. Me ei kasuta näiteks sõna “laps”, sest tegu on peagi täiskasvanuikka jõudvate noortega, kellega suhtlemine käib vastastikuse austuse ning usalduspõhise autoriteedi põhimõttel,” selgitab Epp Adler noortelaagri väärtusi.
Adleri meelest vajab Eesti ühiskond üldse rohkem austust, usaldust ja sallivust. “Me ei peaks asju nägema nii ühekülgselt ega hukka mõistma neid, kes on ära läinud või ei ole suutnud laste eesti keele oskust säilitada,” selgitab ta. “Kutsuksin pigem üles sallivusele. Eesti ülesanne peaks olema end kaardile panna, ja vahet pole, kas inimesed tulevad Eesti juurde tagasi lugusid jutustades, turistina, õppima või siia elama. Kedagi ei ole võimalik tagasi tuua, me saame vaid aidata luua sidet ja leida sõpru.”
Artikkel ilmus Maalehes 31. juulil 2014. Artikli autor on Meelika Hirmo.
Eesti päritolu noorte keele- ja kultuurilaagreid rahastavad haridus- ja teadusministeerium ning kultuuriministeerium rahvuskaaslaste programmi 2014–2020 kaudu. Laagreid korraldab MTÜ HeadEst Integratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse koordineerimisel.
Lisainfo: Marina Fanfora, MISA mitmekultuurilise hariduse üksuse koordinaator, tel: 659 9068; e-post: marina.fanfora@meis.ee
