Meenutasime sihtasutuse asutamise päevi Andra Veidemanniga, kes toonase rahvastikuministrina valitsusele vastava ettepaneku tegi ja oli selle esimese nõukogu esimees.
Mis asjaoludel sai alguse sihtasutus, mida tänapäeval tunneme Integratsiooni Sihtasutusena?
Üks asi on teooria, teine asi on praktika. Rahvastikuministri väike büroo oma liikmeskonnaga ja sisuliselt puuduva eelarvereaga riigi eelarves ei oleks füüsiliselt suutnud kõiki neid tegevusi, mis dokumendis «Eesti riikliku integratsioonipoliitika lähtekohtade mitte-eestlaste integreerimiseks Eesti ühiskonda» kirjas ja mis 10. juunil 1998 Riigikogu poolt kärbetega heaks kiideti, isegi alustada.
Vabaturumajandusse integreerumine nõudis samuti investeeringuid, mis ei hakanud kaugetki kohe mitmekordselt tulu tagasi andma. Ometi võeti integratsiooni lähtekohtade dokumendist lähtuvalt 14. märtsil 2000 Vabariigi valitsuse poolt vastu riiklik programm „Integratsioon Eesti ühiskonnas 2000-2007“. Programmi elluviimine ei vajanud mitte ainult valitsuse, tema asutuste ja kodanikuühenduste koostööd, vaid ka raha.
Paljud Euroopa riigid olid oma diplomaatiliste esinduste kaudu andnud sõnumi, et nad hea meelega toetaksid mitte-eestlaste integreerumist Eesti ühiskonda eriti seetõttu, et see ei olnud kaugeltki lihtne ülesanne ja riigil nappis niigi raha nii mõneski eluvaldkonnas muudatuste sisseviimiseks. Just seetõttu kutsuti juba 31. märtsil 1998 valitsuse korraldusega ellu „Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutus“, mille riigipoolseks asutajaõiguste teostajaks määrati Riigikantselei. Vastavalt tol ajal riigis kehtivatele seadustele nn. portfellita ministril selliseid volitusi ei olnud.
Sellesama valitsuse korraldusega tehti siseministeeriumile ülesandeks kanda Mitte-eestlaste Integratsiooni Sihtasutusele üle asutamiskuludeks 100 000 krooni. Ka oli tolleaegne siseminister Olari Taal see, kes sihtasutuse asutamise dokumendid allkirjastas ja mis said kohe ka notariaalse kinnituse. Sihtasutuse nõukogu esimeheks määrati rahvastikuminister. Samuti tehti Riigikantseleile ülesandeks kanda 1998. aasta riigieelarvest sihtasutuse tegevuskuludeks eraldatud 6 000 000 krooni selle arvele. Sellega täideti omaosalus sihtasutuse finantseerimisel ja välisriigid võisid hakata kandma omapoolseid toetusi sihtasutuse arvele.
Suure sisulise töö sihtasutuse loomisel tegi ära rahvastikuministri büroo ja aitas ka sihtasutuse värskel juhatajal alustada ning korraldada selle tööd.
Kokkuvõttes oli kõnesoleva sihtasutuse loomine vältimatu eeldus selleks, et hakata integratsiooni sisuliselt Eestis korraldama.
Mis vastukaja taoline ettepanek sai?
Paljudel meist on aeg-ajalt raskusi näha puude taga metsa. Kindlasti oli palju neid eestlasi, aga ka teistest rahvustest inimesi, kes leidsid ja osaliselt arvavad tänaseni, et lõimumise temaatikaga tegelemine on selge asendustegevus ning aja ja raha raiskamine. Erilise teravuse sellisele suhtumisele andis üleminekuperiood ja seda iseloomustavad nurjatud, sageli lahendamatutena näivad probleemid eestlaste endi keskel: varalise kihistumise algus, mis toob kaasa ebavõrdsuse mitmetes valdkondades ja lõpuks ka vaesumise ning sellega kaasneva häbi.
Samas oli ilmselge, et kuni ei suudeta enam-vähem ühtse ühiskonnana toimima hakata ja ei mõisteta, et sellest võidaksid enam-vähem kõik, tuleb selgitustööd jätkata ning ühise toimimise tulemusena probleemide lahendamist ka rohkem esile tõsta.
Milliseid ootusi sihtasutusele seati?
Olime teadlikud, et ühtegi teistes riikides rakendatud integratsiooni mudelit üks-ühele Eestile üle kanda ei ole võimalik. See tähendas, et kui püstitatud prioriteedid ja eesmärgid tunnistatakse tegelikele vajadustele vastavaks, tuleb edasi minna samm-sammult, tulenevalt võimaluste, valitsuste poliitiliste hoiakute ja tekkivate ettenägematute olukordade kokku sobitamisest ning kindlasti ja ennekõike osapoolte poliitilise tahte olemasolust.
Poliitiline tahe on aga muutuv suurus ja seda oleme me möödunud veerandsajandi jooksul ise näinud ning kogenud. Rahvastikuministri ametikoht valitsuses on kord olnud ja siis jälle kaotatud, kuid Integratsiooni Sihtasutus tähistab tänavu 25 aasta möödumist selle asutamisest, mis on kõige kindlam tunnistus sellest, et vajadus sellise institutsiooni järele on jätkuvalt olemas.
Mis nüüd, 25 aastat hiljem, näib teisiti?
Arvestades seda, et 25 aastat meie vägagi kiiresti muutuvas ajas ja oludes on pikk aeg ja Integratsiooni Sihtasutus on jätkuvalt toimiv institutsioon, on põhjust arvata, põhimõtteliselt ollakse õigel teel. Juba integratsiooni aluste dokumendi ettevalmistamisel ja sellega kaasnevatel aruteludel olime enamuses ühte meelt, et ei ole ühte võluvitsa, ühte meedet, mis integratsiooniprotsessi oluliselt kiirendaks ja võiduka lõpuni viiks. Kõigepealt nõuab inimeste suhtumiste ja mõttemallide muutmine aega, positiivseid kogemusi ja käegakatsutavaid tulemusi.
Möödunud aasta veebruaris Ukrainas valla päästetud vallutussõda Vene Föderatsiooni poolt on kindlasti sellise suurusega katastroof, mis mõjutab igasugust integratsiooni mitte ainult meil, vaid kogu Euroopas ja maailmas laiemalt. Oluline on, et ka sellistes tingimustes jääme kindlaks oma riigi poolt püstitatud demokraatlike eesmärkide elluviimisele isegi siis, kui hetketi võib tekkida tahtmine kõigele käega lüüa.
Kokkuvõtteks tänan kõiki neid, kes selle multidistsiplinaarse valdkonnaga on läbi aastate tegelenud, kogenud nii võite kui vahel ka kaotusi, ent on ometi truuks jäänud nendele väärtustele ja põhimõtetele, mis iseloomustavad demokraatlikku ja sidusat ühiskonda. Sellele minu arvates alternatiivi ei ole. Palju õnne, jõudu ja ikka edasi läbi raskuste tähtede poole!