Kolisin Ukrainast Eestisse 2014. aastal. Kohe ma eesti keelt õppima ei kiirustanud, sest ei näinud selle järgi vajadust. Elasin Narvas ega puutunud eesti keelega eriti kokku. Kui vahel harva keegi pöörduski minu poole eesti keeles, oli lihtsam üle minna vene või inglise keelele. Vähehaaval hakkas mul tekkima väike eesti keele sõnavara, kui jätsin meelde sõnu, mis näiteks kaupluste siltidelt silma hakkasid. Mõistsin, et keele kasutamiseks nii vähesest siiski ei piisa ja ilma õpetajata ma hakkama ei saa. Tahtsin keelt selgeks saada. Tänu töötukassa uuendustele sain mina kui töötav inimene rahalist toetust eesti keele õppimiseks. Valisin individuaalõppe, kuna minu töögraafikuga on rühmaõppes osalemine praktiliselt võimatu.
Mul ei ole keeleõppe suhtes sellist vastumeelsust nagu mõnedel Ida-Virumaa püsielanikel. Mind keegi õppima ei sunni ega oota minult keegi ka tasemeeksami sooritamist. Õpin, sest tahan keelt osata. Ma ei püüa ennast välja vabandada sellega, et olen sisserändaja. Eesti keele oskamine avab uusi võimalusi ja sellepärast tahangi seda õppida.
Eesti keel ei ole lihtne ega sarnane ühelegi keelele, mida olen varem õppinud. Vahel on tõesti raske. Mulle tundub, et kohati sisaldavad isegi äsja avaldatud õpikud vanu tekste ja teemasid, nagu näiteks "kommunaalkorter" või "vestlus lauatelefoniga". Tundub, et vanu õpikuid trükitakse ümber ilma nende sisu oluliselt muutmata. Samuti ei meeldi mulle see, et keeleoskuse kriteeriumid on nii lastele kui ka täiskasvanutele ühesugused, st et A2-tasemel keelt õppides on märksa olulisemad teemad "loomad" ja "mets" kui see, et oskaksin oma tööd puudutavat sõnavara. Samuti ei rõõmusta see, et keelekursused on enamasti suunatud tasemeeksami sooritamiseks vajalike oskuste omandamiseks. Sestap olen kohanud inimesi, kes aasta-aastalt käivad erinevatel kursustel ja sooritavad tasemeeksameid, kuid ei räägi ikka.
