Dalisa: Kõigepealt armusin eesti mehesse ja nüüd armastan kogu Eestit

Dalisa Cisneros Mehhikost armus Eestisse hetkest, mil ta üheksa aastat tagasi siia saabus. Ta ütleb, et tema hing võngub Eesti metsade ja laulupidudega ühes rütmis.

 

Kes sa oled ja kuidas sa Eestisse jõudsid?

Minu nimi on Dalisa Cisneros ja ma olen Mehhikost pärit. Saan peagi 30-aastaseks ja juhin MTÜ-d nimega Rahvusvaheliste Naiste Võrgustik Eestis (International Women’s Network in Estonia, https://iwne.ee/). Alustasime tegevust kaks aastat tagasi ja meie peamised tegevussuunad on naiste mõjuvõimu suurendamine, sooline võrdõiguslikkus ning mitmekesisus ja lõimumine. Toetame sisserändajatest naisi ning teeme tegevuste ja ürituste kaudu nende häält paremini kuuldavaks, ühendame inimesi. See ütleb üht-teist ka minu kohta – olen aktivist ning Eestisse saabumisest saadik tegelenud vabatahtliku tööga ja ürituste korraldamisega, tuues kohalikke välismaalastega kohtuma ja vastupidi. Kuna ma tõesti armastan Eestit, on minu jaoks väga oluline jagada seda ka teiste siin elavate välismaalastega.

Sattusin Eestisse, sest kohtusin 18-aastaselt ühe Eesti mehega. Olime mõlemad vahetusõpilased. 2015. aastal, kaks aastat pärast meie esmakohtumist, tulin talle külla. Käisime seljakotimatkal ja reisisime mööda Euroopat. Kavatsesin jääda Eestisse vähem kui kuuks ajaks, kuid siis jäin oma kojulennust maha. Ei, see ei olnud tahtlik – ma lihtsalt lugesin piletil olevat aega valesti.

Dalisa: Kõigepealt armusin ühte eesti mehesse ja nüüd armastan kogu Eestit

Kuna olen mehhiklanna, on mul võimalus ilma viisata kokku kolm kuud Eestis viibida, nii et mul oli aega uus kojusõidupilet osta. Vahepeal tekkis küsimus: „Kas sa tõesti pead koju tagasi minema? Äkki proovime koos elada?“ Nojah, kaugsuhted on keerulised ja me olime toona nii armunud, et otsustasin jääda. Abiellusime ja mulle anti selleks viisapikendus.

Ütlesin lihtsalt oma perele Mehhikos, et ma ei tule koju tagasi. Minu vanaema ja ema olid muidugi mures selle pärast, kus ja kuidas ma elama hakkan. Minu elukaaslane oli juba Mehhikos puhkusel käinud, nii et mu pere tundis teda, kuid neil polnud aimugi Eestist, minu elustiilist siin või sellest, kuidas ma töö leian. See oli impulsiivne otsus, kuid see tundus mulle õige.

Ja nüüd on meil ilus tütar – meie Mehhiko ja Eesti päritolu beebi sündis sel aastal Tartus.

 

Mis sulle Eesti juures meeldib?

Ütlen alati, et mina ei valinud Eestit, Eesti valis mind. Läks nii, et ma armusin Eestisse kohe, kui siia saabusin.

Tundsin, et inimesed võtsid mind väga soojalt vastu. Mulle meeldis metsas seiklemine. Olin sel hetkel küll väga armunud ja kõik tundus võrratu. Elan Tartus. Proovisin ka poolteist aastat Tallinnas elada ja mulle väga meeldis, aga kui saime teada, et saame tütre, tundus Tartu laste kasvatamiseks parem linn olevat.

Saabusin Eestisse, kui sain 21-aastaseks, nii et võin öelda, et sain selles riigis täiskasvanuks – mõistsin, kes ma olen, ning võisin ise kujundada, kes ma tahan olla, millega ma tegelen ja millist elustiili endale soovin. See on üks peamisi põhjusi, miks ma sellesse riiki nii armunud olen.

Eesti rahvaarv on väike, nii et siin on väga tuttavlik tunne – nagu kohtaksid ikka ja jälle samu inimesi. Igaühel on sugulane või tuttav, kes sind tunneb. See muudab võrgustike loomise, üksteise toetamise ja uute asjade riiki toomise väga lihtsaks.

Minu jaoks on looduslähedus väga oluline. Kui ma esimest korda siia saabusin, veetsin mõned nädalad Saaremaal ja olin üllatunud, et igal pool oli mets. See oli minu jaoks nagu teraapia ja esimene kokkupuude turvatundega. Alguses imestasin, et inimesed jätavad oma autod ja majad lukustamata – mõtlesin: „Te päriselt ka usaldate üksteist?“ Öösel keset metsa kõndimine oli minu jaoks hirmutav. Mehhikos elame kahjuks hirmus, et meiega juhtub midagi halba, näiteks et langeme kallaletungi või inimröövi ohvriks. Eestis aga oleks ainus üllatus metsas mõni mööda kõndiv hirv. Vähehaaval sai see turvatunne üheks peamistest põhjustest, miks ma end siin koduselt tunnen. Tundsin, et võin kasutada oma eluenergiat millegi loomiseks, selle asemel et muretseda eluspüsimise pärast. Rahu, mitte olelusvõitlus.

Siiani olen kohtunud suurepäraste inimestega, kes on väga külalislahked ja hoolivad. Eestis õppisin ka siiramalt kallistama. Südamest südamesse. Eestlased kallistavad sind siis, kui nad tõesti tahavad sind kallistada. Kallistused ei ole siin lihtsalt viisakas žest. Mulle meeldib väga isikliku ruumi austamise komme.

Mulle meeldib ka Eesti saun! Olen Saaremaal ja Tartus taliujumist proovinud. Tegime jäässe augu ning käisime seal pärast sauna ja ka ilma saunaskäiguta. Alasti saunas olemine on minu jaoks ilus protsess. Nüüd tunnen ennast seda tehes mugavalt, kuid mul läks aega, et nii kaugele jõuda.

Siinne saunakultuur andis mulle võimaluse tunda end mugavalt teiste alasti kehasid nähes ja õppida armastama ka oma keha. Mehhikos ja mujalgi nähakse keha, eriti naise keha, objektidena, millegi väga seksuaalsena. Mõnes kohas ei ole väljaspool kodu täiesti alasti olemine üldse lubatud. Siin õppisin aga, et inimesed võivad olla viisakad ja ettevaatlikud ning austada teiste inimeste kehasid. Ma saan sauna minna ja kellegagi rääkida, ilma et tema minu keha või ma ise kellegi keha hukka mõistaks. Ma hindan seda väga kõrgelt.

 

Miks otsustasid eesti keelt õppida?

Mõistsin, et kui tahan rohkem vestlustes osaleda ja aru saada, mida mu elukaaslase perekond räägib, pean eesti keele äraõppima. Käisin kõigepealt Settle in Estonia sisseelamiskursusel ja kohtusin seal väga lahedate inimestega. Üks mu parimaid sõpru, kes saabus Eestisse minuga samal ajal, on pärit Prantsusmaalt. Temaga kohtusime just eesti keele kursusel.

Teine suur kasu eesti keele õppimisest on see, et saad osaleda sellistel kultuuriüritustel nagu laulupidu. Liitusin Tartu Üliõpilassegakooriga. Kõik oli muidugi eesti keeles – nii proovid kui ka enamik laule. Kohtasin seal väga toredaid inimesi. Leidsin sealt veel kaks väga lähedast sõpra.

Kuigi mul oli alati keegi, kes sai mulle midagi tõlkida, oli mul vaja õppida eesti keelt, et saaksin siinset kultuuri sügavamalt kogeda ja et mind sellesse vastu võetaks. Tundsin oma hinge võnkuvat, kui laulsin laulupeol tuhandete inimeste keskel – suhtlemine publikuga ja tunne, et kõik on nii heas tujus, oli väga võimas kogemus. Nutsin pool kontserti, nii et ma ei suutnud isegi laulda. Olin nii põnevil! Laulmine sai siin väga oluliseks osaks minu kohanemisprotsessist ja see oli harmoonias minu olemusega. Eesti ja mina sobime suurepäraselt kokku ja seetõttu tunnen end siin väga mugavalt.

Mõistan, et see teekond ei ole kõigi jaoks ühesugune ja et iga inimese lõimumisprotsess on väga erinev. Mul oli võimalus ümbritsevate inimestega inglise keeles suhelda; mulle avanes privileeg liituda külalislahke eesti perekonnaga ja mul vedas – mu rändestaatus sai kiiresti lahendatud. Samuti ei pidanud ma esialgu muretsema korteri üüri maksmise pärast, nii et sain keskenduda uutele hobidele ja oma ümbruskonnaga tutvumisele ilma rahaliste muredeta. Nende asjaolude poolest oli minu kogemus kindlasti väga erinev. Olen tänulik, et kohtusin paljude toredate inimestega, kes olid toetavad ja hoolivad.

Eesti keele õppimine on avanud mulle uusi uksi nii emotsionaalsel kui ka praktilisel tasandil. Kui räägid kohalikku keelt, leiad parema töö ja lood rohkem tutvusi. Ükskord istus mu kõrval bussis üks vanaproua, kes hakkas mulle eesti keeles oma elust ja tütrest rääkima. Siis vaatas ta mulle otsa ja ütles: „Sa ei ole eestlase nägu. Kas sa saad aru, millest ma räägin?“ Vastasin talle eesti keeles ja meil tekkis tore spontaanne vestlus. Ka haiglas, kui oma tütart sünnitasin, sain ämmaemandaga suhelda ja see muutis protsessi palju sujuvamaks.

Sul on siin alati võimalik ellu jääda ka ilma eesti keelt oskamata, kuid sa ei saa täiel määral siinsest kultuurist osa võtta. Kui sa keelt ei mõista, siis ei pruugi sa näha teatud võimalusi suhtlemiseks ja ühiskonnas osalemiseks.

 

Millisete raskustega sa keeleõppes silmitsi seisid? Kas oli hetki, mil tahtsid eesti keele õpingutest loobuda? Kuidas sa neist raskustest üle said?

Uue keele õppimine nõuab suurt pühendumist ja ma arvan, et enamik inimesi kardab seda, eriti kui samal ajal tuleb ka töötada või õppida. See on nagu lisategevus, millesse tuleb oma aega ja energiat investeerida.

Võtsin kursusi Settle in Estonia programmi raames, kuid läbisin ka Tartu Ülikooli kursuse. Arvan, et seda enam ei pakuta, aga see oli intensiivkursus, mis kestis vist ühe ülikooli semestri jooksul esmaspäevast neljapäevani hommikul kella kümnest kaheni pärastlõunal. See oli korralik trenn!

Oli hetki, mil olin eesti keele peale tohutult vihane. Mäletan, et tulin mitu korda kursuselt koju ja mõtlesin: „Oi, ma vihkan seda! Ma ei taha seda grammatikat õppida!“ lubasin endal nutta ja vihaseks saada ning jätkasin järgmisel päeval oma õpinguid. Võin paljude asjade pärast vihane olla, kuid ma ei pea sellepärast tingimata neid pooleli jätma.

Vahel ma lihtsalt valan Facebookis oma viha eesti keele raskuste üle välja ning siis lohutavad paljud mu eesti sõbrad ja ka välismaalased kommentaarides: „Ma mõistan sind. Mul olid ka omad raskused ja ma olin vihane.“ Tunnen selles protsessis oma kogukonna suurt toetust.

Kui ma keelt ei harjuta, tunnen end rääkides jälle nagu väikelaps. Vaja on pidevalt harjutada ja siis erinevates olukordades vestelda, lihtsalt inimestega juttu ajada. Minu elukaaslase ema ei räägi eriti hästi inglise keelt. Nüüd, kus meil on tütar, suhtleme sagedamini, nii et ma pean püsiv olema ja üha rohkem eesti keelt harjutama.

 

Millised on sinu soovitused teistele Eestisse saabujatele?

Kõigepealt soovitan Eestit kui elukeskkonda uudishimuliku pilguga vaadata.

Teine soovitus on ise tegutseda, sest enamik võimalusi ei teki iseenesest. Peame aktiivselt laskma nendel võimalustel meieni jõuda. Näiteks kui räägime sõprade leidmisest, siis tähendab see, et tuleb ise tegutseda ja külastada kohti, kus on sellised inimesed, keda soovid enda läheduses näha. Ükskõik, kas sind kõnetab laulmine, tantsimine, luule või miski muu.

Samuti soovitan küsida toetust alati, kui seda on vaja. Facebookis on mitu gruppi välismaalastele Eestis ja muid gruppe, mis põhinevad rahvusel, sool või konkreetsetel vajadustel. Need grupid aitavad kultuurierinevustega toime tulla, saada abi ja laiendada oma võrgustikku. Kui väljendad oma vajadusi või ütled näiteks, et tunned end üksildasena, siis keegi teeb kohe tõenäoliselt ettepaneku kohvile minna.

Loomulikult soovitan keeleõpet, sest see loob sõprade leidmiseks palju rohkem võimalusi. See on aga väga kasulik ka teatud muudes olukordades, näiteks diskrimineerimise korral. Keeleoskus võimaldab end paremini kaitsta ja sõna võtta. Eesti inimesed austavad inimesi, kes räägivad eesti keelt – see on fakt.

 

Kohanemisprogramm Settle in Estonia on mõeldud Eestisse saabunud uussisserändajatele ja nende pereliikmetele. Uussisserändaja on inimene, kes on saabunud Eestisse pikemaks ajaks ja elanud siin vähem kui 5 aastat. Näiteks võivad uussisserändajatena Eestisse saabuda sõjapõgenikud, kellele Eesti pakub rahvusvahelist või ajutist kaitset, aga ka tavarändega Eestisse tööle või õppima tulnud inimesed. Kohanemisprogramm Settle in Estonia on osalejatele tasuta. Pakume nii keeleõpet kui ka teisi Eestis igapäevaeluga hakkamasaamiseks vajalikke koolitusi. Loe lähemalt ja registreeri: https://integratsioon.ee/kohanemine. Kohanemisprogrammi kaasrahastatakse Euroopa Liidu ja riigieelarvelistest vahenditest.